Minu väike reisiblogi:)

Ja olengi tagasi kodus! :) Lõpp läks kiirelt, oli esmaspäev, ning siis juba laupäeva hommik. Neljapäeval käisime kogu tiimiga ka väljas söömas, headaega õhtusööki söömas. Nii palju kui kõigi jutust aru sain, siis just tihti ei juhtu seda, et kogu tiim kokku saab ja välja läheb, alati on keegi kes vabandusi leiab ja siiski kohale ei ilmu. Lootsin väga, et kõik minu õhtusöögi puhul kohale tulevad, ja kui õhtusöögist rääkisin lubasid kõik kohale tulla. Ja minu suureks õnneks nii ka oli, kõik olid kohal, ja meil oli väga tore viimane õhtusöök. Põhiline küsimus oli siiski, kas oled õnnelik koju mineku üle. See oli tegelikult raske küsimus. Eks kahe kuuga sai kõik nii omaks, inimesed täielikuks ''oma'' tiimiks. Aga samas mõtle kodust, koolist, Lasuurist ja sõpradest tundus ka asi, mille juurde väga tagasi tahaksin minna. Teisalt jällegi seda tiimi ja seda aega ei pruugi ma eales tagasi saada, kuid pere ja sõbrad Eestis ei kao ju kuskile. Lahkuda oli raske, aga saabuda väga

Väike vahekokkuvõte :) Seda, et endiselt raske ja västav on, ei pea vist mainimagi? Kuid eks kõik endiselt toimub vanaviisi. Vahepeal saatsime Christiani parimate soovidega Rio olümpiale. Siiani olnud kaks vooru, millest mõlemad puhtad sooritused olnud. Täna näiteks oli meie aja järgi üks voor kell 16 paiku, siis olid meil telefonides otseülekanded, kõik võtsime paar minutit, et Christiani sõitu hinge kinni hoides vaadata. Üks punt oli siis meie tallis, ning teiseks olid sõitjad kes vaatasid seda platsil. Peale puhast ja suurepärast parkuuri oli kuulda palju õnne hüüdeid :) Vägevad emotsioonid ka kohapeal.  Viimasel ajal on minu jaoks tallis olukord veidi stressirohkem, kui seda on olnud varasemalt. Tunnen veidi, et nüüd kuna ma nagunii ju ära lähen, et siis võin ma viimased päevad rügada nagu pöörane. Seda siis mõne tiimikaaslase poolt. Või noh, ühelt bossilt. Näide tänasest hommikust siis, kus tegi parasjagu magnetravi hobusele, ning sellele järgnevalt pidin hobusega jalutama 20 m

Heihei! Huuh, vahepeal tohutult kiire, töine ja väsitav olnud. Pole lihtsalt jaksanud miskit kirja saada, kuna nüüdseks on juba liiiga palju kirjutada, võtan asja käsile. Alustan tänasest päevast - kõige värskemini meeles.  Täna olin hommikul tund aega tava töö peal ning siis sõitsime juba edasi võistlustele. Olin Bradeni võistlus groom. Eile tööpäeva lõpus selgus, et on vaja kedagi, kes sõidaks kaasa võistlustele, ja mina olin see, kes välja valiti. Kogemustest pole kunagi küllalt, seega väga positiivne minu jaoks. Võistlused olid kategoorias ''Noorhobused''. Meil oli kolm hobust, kes alles nädala siin meil olnud on. Kokku oli neli erinevat klassi milles meie hobused osalesid, ehk kokku kuus starti. Nendest 4 lõppesid autasustamisel. Ühes sõidus tuli paraku üks tõrge, kuna vahetult enne takistusele peale sõitu, tugeva tuule tõttu takistuse kõrval seisev potis elupuu kukkus hobuse suunas maha. Saksamaa võistlustel on võrreldes Eesti võistlustega negatiivne erinevus

Hei hei! Pole paraku ammu jõudnud miskit kirjutada, on olnud väga rasked nädalad ja pea iga päev lähen enne kella üheksat magama. Eelmine nädal puudus meie talli üks põhi groome, kuna oli võistlustel, seega juba siis oli topelt tööd vaja teha. Eelmine nädal seetõttu ka ei õnnestunud saada vaba päeva. See nädal tulid aga kaks uut tüdrukut meie juurde tööle, seega on nüüd veidi lihtsam.  Üleeilsest kuni esmaspäevani on samuti üks mu töökaaslane võistlustel abis, seega üks põhi groom vähem, kuid see-eest kaks uut. Tunnen end vahest nagu lasteaia kasvataja, sest hetkel olengi üksi kahe uuega, ja pean neile kõike õpetama ja töö ülesandeid jagama. Aga õnneks on nad väga väga toredad. Mõlemad Saksamaalt pärit, üks räägib inglise keelt, teine ainult väga vähe. Üks on siis Anna ja teine Ines. Annaga hakkasime kohe väga hästi läbi saama, ja nüüd on töö keskkond hoopis teine, temaga lobiseme koguaeg maast ja ilmast, ja tööl on lõbus :) Võistlus hooaeg on täies hoos, seega iga nädalavahetus käi

Taipasin just, et 9 päeva pärast saan juba 18! Wohoo! :) Hm, vahepeal erilisi muutusi toimunud pole. Eile aga tulid Carolin ja mees kes bokse teeb tagasi puhkustelt, seega hommikud on kiiremad ja saame muude asjadega tegeleda kui boksidega. Nädala alguses tuli ka uus/vana hobune. Ta oli siin ka kunagi varem, aga nüüd oli pikalt paarituses. Nimelt on see täkk nüüd selle hooajaga paaritanud umbes 500 mära. Päris ulme number. Kokku pidavat tal järglasi olema ca 2000. Peale paaritus hooaega läheb veel aega enne kuniks hakkab päris normaalselt ka käituma. Hetkel kõnnib kahel jalal ja ootab et iga nurga taga on see märake kes teda ootab. Iga hobune kes boksist välja tuleb, on vaja üle vaadata ja muidugi hirnuda üle talli.Sõites aga megavinge, ta on väga suur, ja sama suured on ka ta hüpped. Nimelt valmistubki Christian temaga MM-iks.  Eks endiselt on füüsiliselt kohati raske, aga samas mulle nii meeldib see töö, et ei kurna emotsionaalselt. Üks töökaaslane, minu tallist, mu kaas groo

Ma pean kohe alguses ära mainima, et kõik kes te seal Eestis suve naudite, siis ärge olge kurvad kui kraadid madalad nagu ikka. Mina igatsen neid kraade!! Ehk siis, esmaspäeval oli meil hommikul kell 7.00 juba 32c sooja. Päeva peale ei andnud ilm meile armu ja kraadid tõusid 38c-ni. Sellise ilmaga joosta rassida.. Võite ette kujutada kui nauditav. Koormusega olen juba harjunud, ja ei ole nii tohutult raske enam miski, päeva lõpus pole ka eriline laip. Aga sellise kuumusega lihtsalt jooksed külmkapi vahelt alatasa, et külma vett saada. Ja me pole ainsad kes piinlevad, ka hobustel ju raske. Higistavad boksis mitte midagi tegemisest, koplis käia ei saa, ja trennis lähevad tohutult kiireks läbimärjaks ja väsivad kohutavalt. Kohutavalt kuuma esmaspäeva lõpus, kui meil oli vaid müslide söötmine veel teha, tuli Christiani vend Philip. Kaasas paber ja pliiats ning küsis kõigilt mis jäätist keegi Mcdonaldsist soovib, see oli Christiani poilt meile kuuma päeva puhul :) Terve päeva mõtlesin vah

Kaks päeva on möödunud väga tähelepanu rikkalt, kui seda saab nii nimetada.  Nimelt käisid eile tallis tele-ajakirjanikud Prantsusmaalt. Filmisid ja intervioreerisid. Vahepeal läksin ka mina välja platsile, Bradenil aitasin hüpata, ja sealsamas filmiti ka Christiani ja interviueeriti, kuna Christian andis ühtlasi ka trenni Bradenile siis aitasin ka teda. Kui Braden oli lõpetanud hakkasin abistama Christianit hüppamisel. No ütleme nii, et käed ikka värisevad, kui sind filmitakse samal ajal, kui sa Christianiga räägid, latte tõstad, kõrgusi muudad jne. Vahepeal kui ta parkuuri hüppas pugesin filmimehe seljataha, et ma liiga palju ka peale ei jääks :D Aga kui tõstma pidin siis oli paratamatu et pidin ringi jooksma ikkagi.  See tehtud, jätkasin tööga tallis. Hakkasin hobust pesema, ja keset pesemist märkasin et kaamera suundub minu poole, tundub nagu justkui ''mittemidagi'' aga pinge test täielikult. Ehk siis kuskil Prantsuse telekanalil millalgi on meie talli ja mind nä

Pole taas kaua blogida saanud, kuna tööd on palju, vaba aega vähe, ning vabu päevi, mis need üldse on?  Kogu selle tohutu rassimise juures peab aga paika see, et mida rohkem teed seda rohkem jõuad. Ma pole enam päeva lõpuks väsinud, kuid vabast ajast ära ei ütle. Palju kergemaks teeb päevad ka see, et ei ole väga tugevat rutiini, eks kohati ikka, iga hommik on sama tegevus, kuid vahest saab ratsutada, ja teistes tallides abiks olla, käia võistlustel jn.  Eelmine nädalavahetusel oligi minu ühe tööpäeva ülesanne olla võistlus groom. Võistlus polnud küll suur, kuid esimeseks kogemuseks väga hea. Mina  abistasin Bradenit. Kõik läks hästi, ja sain hakkama. Väga positiivne kogemus, saada tallist välja ja proovida ka midagi muud. Kokku võistles ta nelja hobusega, käisime kahe satsiga. Kuna Bradeni telefon kukkus hommikul katki, ja minul pole internetti sõitsime võitlustele sellise juhise järgi. Kohale jõudsime!  Seltskond on endiselt väga tore, aga päris palju on hakanud tekkima lah

Ja ongi minu esimene nädal siin Ahlmannide juures veedetud. Emotsioon on väga positiivne, olen rohkem kui rahul olukorraga siin. Kõik on kaks viimast päeva küsinud, kuidas esimene nädal meeldinud on, ja vastus on alati sama, meeldib väga! Kõik mida kartsin siia tulles, on osutunud vastupidiseks. Kartsin väga, et Christian ja teised sõitjad võivad olla üleolevad või ülbed, aga tegelikult on kõik väga sõbralikud ja hoolivad. Kõigega aidatakse, korrutatakse, et kui midagi on, alati küsi.  Christiani põhisõitjaga rääkisin täna esimest korda ka pikemalt. Ta kinnitas mulle, et kui saan siin kaks kuud hakkama, siis edaspidi pole mul probleemi teise töökoha leidmisel, kui peaksin tulema uuesti ja tahtma mujale kui siia. Siin saan tõesti igal alal kogemust, ratsutada saan, groomi tööd saab siin harjutada korralikult, siin ka igasugu magnetravi jne masinaid mille kasutust vaikselt õpin. Eestis selliseid asju ei ole. Siin on samuti üks huvitav asi mida pole varem näinud ega kuulnud, nimetataks

Lõpuks olen end talli suhtes joonele saanud, saan juba kõigele pihta ja saan ise hakkama. Raske on, väga raske, aga olen rahul ja töö meeldib, seega kõik tasakaalus. Tiim on super, kõik muutuvad iga päevaga aina sõbralikumaks. Eile tuli ka uus sõitja/groom, aga ta ei ole meie tallis. Muud ei oska kirjutada, kui siis kirjeldada oma päeva. 07.00 alustame. *Ruunad kõik karuselli, ennem pinded maha ja kaitsmed peale. *Siis paneme kõigile heinad ja täidame hobuste veed kes ei joo jootjast. *Toome ruunad karusellist ja paneme täkud. *Jalutan hobused kes ei käi trennis. *Hommikul maha keritud pinded kokku kerida ja omale kohale *Pühime talli *Kui on mõni hobune juba trennis käinud siis peseme ta ära ja boksi kuivama. 09:30 - 10:00 on hommikusöögi aeg. Talli tuuakse iga hommik värsket saia/leiba, kõik võivad võtta :) *Siis hakkame panema hobuseid valmis sõiduks *Kui hobune trennist tuleb peseme hobuse ära ja boksi kuivama, kui on kuivanud siis harjame üle ning kapjadele möksid pe

Minu esimene tööpäev :) 07.30 saime tallis kokku mina, Laura ja Braden. Laura on samuti kodu groom ning Braden on sõitja ja groom. Meie ja homme peaksid mõned minu jaoks uued inimesed samuti tulema. Meie töötame siis Christiani põhi hobuste tallis, selles kõige ilusamas :) Esimesena andsime ette heinad ja osadele hobustele siis hein võrku. Seejärel võtsime igalt hobuselt boksis maha pinded, asetasime need iga hobuse oma kohale ja panime ilusti kokku. Seejärel need hobused kes peavad karuselli minema. Kuna tallis on üks mära(emane) umbes 6 ruuna ja ülejäänud kõik täkud läks sellega kaua aega, täkud ei tohi olla kõrvuti. Minu jaoks väga üllatav oli see, et täkud on siin sellised, et kui ei näeks siis ei arvaks, et nad seda on. Väga rahulikud, mõistlikud ja kuulekad. Samuti oli minu hoolealuseks üks ruun, Hui Buh, tal on hetkel mingi haav/vigastus täpselt aru ei saanud ja tal on range reziim - kaks korda päevas 5 maneezi ringi käekõrval. Jalutasin tema, ja ühe teise ruunaga samuti.