Final post. Saksamaa
Ja olengi tagasi kodus! :)
Lõpp läks kiirelt, oli esmaspäev, ning siis juba laupäeva hommik. Neljapäeval käisime kogu tiimiga ka väljas söömas, headaega õhtusööki söömas. Nii palju kui kõigi jutust aru sain, siis just tihti ei juhtu seda, et kogu tiim kokku saab ja välja läheb, alati on keegi kes vabandusi leiab ja siiski kohale ei ilmu. Lootsin väga, et kõik minu õhtusöögi puhul kohale tulevad, ja kui õhtusöögist rääkisin lubasid kõik kohale tulla. Ja minu suureks õnneks nii ka oli, kõik olid kohal, ja meil oli väga tore viimane õhtusöök. Põhiline küsimus oli siiski, kas oled õnnelik koju mineku üle. See oli tegelikult raske küsimus. Eks kahe kuuga sai kõik nii omaks, inimesed täielikuks ''oma'' tiimiks. Aga samas mõtle kodust, koolist, Lasuurist ja sõpradest tundus ka asi, mille juurde väga tagasi tahaksin minna. Teisalt jällegi seda tiimi ja seda aega ei pruugi ma eales tagasi saada, kuid pere ja sõbrad Eestis ei kao ju kuskile.
Lahkuda oli raske, aga saabuda väga tore :)
Reedel, minu viimasel tööpäeval käisin Bradeniga võistlustel kaasas. Õhtusöögil ta lubas mulle, et ta räägib Caroga, et ma saaksin veel viimast korda temaga kaasa sõita :') Võistlused läksid hästi, ja seda enam oli lahkuda, meist saaks väga hea tiim. Saame kahekesi kõigega superhästi hakkama, ning kui ta on mulle rääkinud teisest groomist kes siis enne ja pärast mind ta tegelik groom, jääb mul suu alati lahti. Ühel ilusal päeval võiks olla Braden iseseisev sõitja oma hobustega, siis läheksin igatahes tagasi, et olla tema showgroom. Päev oli pikk, tagasi jõudes korrastasime hobused, varustuse ja siis asusin pakkima.
Kaasa Eestist olin võtnud ka Vana Tallinna pudeli. See oli mul sokisahtlis, kuna ei osanud otsustada kellele see anda, või kes seda enim hinnata oskaks. Peale võistlusi aga võtsin pudeli, ja viisin selle Bradenile. Ta oli sõnatu ja tänulik, kallistas ja tänas :) Ütles, et tänu minule teab ta ühte riiki maailmas rohkem, ja nüüd saab selle riigi jooki ka proovida :) Eks ma siis kuulen kuidas talle meeldis, lubas kirjutada.
Laupäeva hommikul pakkisin veel viimased riided, panin riidesse, ja jooksin talli. Kallistasin kõiki, soovisime üksteisele kõike parimat, ja eks nad ütlesid mulle lootusrikkalt '' See you soon! '' ( Näeme varsti ). Seejärel sõitsime Annaga rongijaama. Temaga oli eriti raske hüvasti jätta, saime nii hästi läbi ja kiiresti sai tohutult heaks sõbrannaks. Saadab mulle mõnikord siiani pilte mu lemmik hobusest, ja muljetame, kuidas mul kodus ning temal tallis. Lend sujus hästi, ning koju jõudes ootas mind perekondlik üllatus sünnipäeva järelpidu :) Muljetasin Saksamaast ja sain õiget kodust toitu süüa :)
Kokkuvõtteks võin öelda, et selline kogemus, olgugi et oli lühike, on asendamatu ja hindamatu. Nägin hoopist teistsugust külge ratsutamisest, kui seda saaksin Eestis näha. Õiget ratsasporti siis. Nägin kuidas käib tegelikult elu international tallis, kuidas sõidab ja on hobustega maailma nr 1. takistussõitja. Ma sain tunda tõsise töö tegemise head ja vead. Olen väga rahul ka oma valikuga. Eks öeldi palju, et esimeseks kohaks on see tohutult raske koht. Olen absoluutselt nõus, oli väga raske, aga tagasi vaadates olen super rahul ja õnnelik. Väga hea tunde tekitas ka see, et Christiani vanematele meeldisin ma väga. Lahkudes andis Christiani isa mulle kaasa kaks suurt kommikarpi, ja ütles et häid töötajaid peab ikka hoidma ja nö teisiti kohtlema. Siis tundsingi, et minu raske töö on vilja kandnud, ma ei ole ennast tõestanud vaid iseendale, vaid ka talli omanikele, kes on näinud siin igasugu töötajaid juba aastaid, kuid mina avaldasin muljet. Kui mees, kes tegelikult on kõikide töötajate hirm, ja väga karmi ütlemisega annab sulle preemiat ja komme, tekitab see väga hea tunde. Asi oligi seda väärt :)
Lõpp läks kiirelt, oli esmaspäev, ning siis juba laupäeva hommik. Neljapäeval käisime kogu tiimiga ka väljas söömas, headaega õhtusööki söömas. Nii palju kui kõigi jutust aru sain, siis just tihti ei juhtu seda, et kogu tiim kokku saab ja välja läheb, alati on keegi kes vabandusi leiab ja siiski kohale ei ilmu. Lootsin väga, et kõik minu õhtusöögi puhul kohale tulevad, ja kui õhtusöögist rääkisin lubasid kõik kohale tulla. Ja minu suureks õnneks nii ka oli, kõik olid kohal, ja meil oli väga tore viimane õhtusöök. Põhiline küsimus oli siiski, kas oled õnnelik koju mineku üle. See oli tegelikult raske küsimus. Eks kahe kuuga sai kõik nii omaks, inimesed täielikuks ''oma'' tiimiks. Aga samas mõtle kodust, koolist, Lasuurist ja sõpradest tundus ka asi, mille juurde väga tagasi tahaksin minna. Teisalt jällegi seda tiimi ja seda aega ei pruugi ma eales tagasi saada, kuid pere ja sõbrad Eestis ei kao ju kuskile.
Lahkuda oli raske, aga saabuda väga tore :)
Reedel, minu viimasel tööpäeval käisin Bradeniga võistlustel kaasas. Õhtusöögil ta lubas mulle, et ta räägib Caroga, et ma saaksin veel viimast korda temaga kaasa sõita :') Võistlused läksid hästi, ja seda enam oli lahkuda, meist saaks väga hea tiim. Saame kahekesi kõigega superhästi hakkama, ning kui ta on mulle rääkinud teisest groomist kes siis enne ja pärast mind ta tegelik groom, jääb mul suu alati lahti. Ühel ilusal päeval võiks olla Braden iseseisev sõitja oma hobustega, siis läheksin igatahes tagasi, et olla tema showgroom. Päev oli pikk, tagasi jõudes korrastasime hobused, varustuse ja siis asusin pakkima.
Kaasa Eestist olin võtnud ka Vana Tallinna pudeli. See oli mul sokisahtlis, kuna ei osanud otsustada kellele see anda, või kes seda enim hinnata oskaks. Peale võistlusi aga võtsin pudeli, ja viisin selle Bradenile. Ta oli sõnatu ja tänulik, kallistas ja tänas :) Ütles, et tänu minule teab ta ühte riiki maailmas rohkem, ja nüüd saab selle riigi jooki ka proovida :) Eks ma siis kuulen kuidas talle meeldis, lubas kirjutada.
Laupäeva hommikul pakkisin veel viimased riided, panin riidesse, ja jooksin talli. Kallistasin kõiki, soovisime üksteisele kõike parimat, ja eks nad ütlesid mulle lootusrikkalt '' See you soon! '' ( Näeme varsti ). Seejärel sõitsime Annaga rongijaama. Temaga oli eriti raske hüvasti jätta, saime nii hästi läbi ja kiiresti sai tohutult heaks sõbrannaks. Saadab mulle mõnikord siiani pilte mu lemmik hobusest, ja muljetame, kuidas mul kodus ning temal tallis. Lend sujus hästi, ning koju jõudes ootas mind perekondlik üllatus sünnipäeva järelpidu :) Muljetasin Saksamaast ja sain õiget kodust toitu süüa :)
Kokkuvõtteks võin öelda, et selline kogemus, olgugi et oli lühike, on asendamatu ja hindamatu. Nägin hoopist teistsugust külge ratsutamisest, kui seda saaksin Eestis näha. Õiget ratsasporti siis. Nägin kuidas käib tegelikult elu international tallis, kuidas sõidab ja on hobustega maailma nr 1. takistussõitja. Ma sain tunda tõsise töö tegemise head ja vead. Olen väga rahul ka oma valikuga. Eks öeldi palju, et esimeseks kohaks on see tohutult raske koht. Olen absoluutselt nõus, oli väga raske, aga tagasi vaadates olen super rahul ja õnnelik. Väga hea tunde tekitas ka see, et Christiani vanematele meeldisin ma väga. Lahkudes andis Christiani isa mulle kaasa kaks suurt kommikarpi, ja ütles et häid töötajaid peab ikka hoidma ja nö teisiti kohtlema. Siis tundsingi, et minu raske töö on vilja kandnud, ma ei ole ennast tõestanud vaid iseendale, vaid ka talli omanikele, kes on näinud siin igasugu töötajaid juba aastaid, kuid mina avaldasin muljet. Kui mees, kes tegelikult on kõikide töötajate hirm, ja väga karmi ütlemisega annab sulle preemiat ja komme, tekitab see väga hea tunde. Asi oligi seda väärt :)
Kommentaarid
Postita kommentaar