Minu väike reisiblogi:)

Ja olengi tagasi kodus! :) Lõpp läks kiirelt, oli esmaspäev, ning siis juba laupäeva hommik. Neljapäeval käisime kogu tiimiga ka väljas söömas, headaega õhtusööki söömas. Nii palju kui kõigi jutust aru sain, siis just tihti ei juhtu seda, et kogu tiim kokku saab ja välja läheb, alati on keegi kes vabandusi leiab ja siiski kohale ei ilmu. Lootsin väga, et kõik minu õhtusöögi puhul kohale tulevad, ja kui õhtusöögist rääkisin lubasid kõik kohale tulla. Ja minu suureks õnneks nii ka oli, kõik olid kohal, ja meil oli väga tore viimane õhtusöök. Põhiline küsimus oli siiski, kas oled õnnelik koju mineku üle. See oli tegelikult raske küsimus. Eks kahe kuuga sai kõik nii omaks, inimesed täielikuks ''oma'' tiimiks. Aga samas mõtle kodust, koolist, Lasuurist ja sõpradest tundus ka asi, mille juurde väga tagasi tahaksin minna. Teisalt jällegi seda tiimi ja seda aega ei pruugi ma eales tagasi saada, kuid pere ja sõbrad Eestis ei kao ju kuskile. Lahkuda oli raske, aga saabuda väga

Väike vahekokkuvõte :) Seda, et endiselt raske ja västav on, ei pea vist mainimagi? Kuid eks kõik endiselt toimub vanaviisi. Vahepeal saatsime Christiani parimate soovidega Rio olümpiale. Siiani olnud kaks vooru, millest mõlemad puhtad sooritused olnud. Täna näiteks oli meie aja järgi üks voor kell 16 paiku, siis olid meil telefonides otseülekanded, kõik võtsime paar minutit, et Christiani sõitu hinge kinni hoides vaadata. Üks punt oli siis meie tallis, ning teiseks olid sõitjad kes vaatasid seda platsil. Peale puhast ja suurepärast parkuuri oli kuulda palju õnne hüüdeid :) Vägevad emotsioonid ka kohapeal.  Viimasel ajal on minu jaoks tallis olukord veidi stressirohkem, kui seda on olnud varasemalt. Tunnen veidi, et nüüd kuna ma nagunii ju ära lähen, et siis võin ma viimased päevad rügada nagu pöörane. Seda siis mõne tiimikaaslase poolt. Või noh, ühelt bossilt. Näide tänasest hommikust siis, kus tegi parasjagu magnetravi hobusele, ning sellele järgnevalt pidin hobusega jalutama 20 m

Heihei! Huuh, vahepeal tohutult kiire, töine ja väsitav olnud. Pole lihtsalt jaksanud miskit kirja saada, kuna nüüdseks on juba liiiga palju kirjutada, võtan asja käsile. Alustan tänasest päevast - kõige värskemini meeles.  Täna olin hommikul tund aega tava töö peal ning siis sõitsime juba edasi võistlustele. Olin Bradeni võistlus groom. Eile tööpäeva lõpus selgus, et on vaja kedagi, kes sõidaks kaasa võistlustele, ja mina olin see, kes välja valiti. Kogemustest pole kunagi küllalt, seega väga positiivne minu jaoks. Võistlused olid kategoorias ''Noorhobused''. Meil oli kolm hobust, kes alles nädala siin meil olnud on. Kokku oli neli erinevat klassi milles meie hobused osalesid, ehk kokku kuus starti. Nendest 4 lõppesid autasustamisel. Ühes sõidus tuli paraku üks tõrge, kuna vahetult enne takistusele peale sõitu, tugeva tuule tõttu takistuse kõrval seisev potis elupuu kukkus hobuse suunas maha. Saksamaa võistlustel on võrreldes Eesti võistlustega negatiivne erinevus

Hei hei! Pole paraku ammu jõudnud miskit kirjutada, on olnud väga rasked nädalad ja pea iga päev lähen enne kella üheksat magama. Eelmine nädal puudus meie talli üks põhi groome, kuna oli võistlustel, seega juba siis oli topelt tööd vaja teha. Eelmine nädal seetõttu ka ei õnnestunud saada vaba päeva. See nädal tulid aga kaks uut tüdrukut meie juurde tööle, seega on nüüd veidi lihtsam.  Üleeilsest kuni esmaspäevani on samuti üks mu töökaaslane võistlustel abis, seega üks põhi groom vähem, kuid see-eest kaks uut. Tunnen end vahest nagu lasteaia kasvataja, sest hetkel olengi üksi kahe uuega, ja pean neile kõike õpetama ja töö ülesandeid jagama. Aga õnneks on nad väga väga toredad. Mõlemad Saksamaalt pärit, üks räägib inglise keelt, teine ainult väga vähe. Üks on siis Anna ja teine Ines. Annaga hakkasime kohe väga hästi läbi saama, ja nüüd on töö keskkond hoopis teine, temaga lobiseme koguaeg maast ja ilmast, ja tööl on lõbus :) Võistlus hooaeg on täies hoos, seega iga nädalavahetus käi