16.08 Saksamaa
Väike vahekokkuvõte :)
Seda, et endiselt raske ja västav on, ei pea vist mainimagi? Kuid eks kõik endiselt toimub vanaviisi. Vahepeal saatsime Christiani parimate soovidega Rio olümpiale. Siiani olnud kaks vooru, millest mõlemad puhtad sooritused olnud. Täna näiteks oli meie aja järgi üks voor kell 16 paiku, siis olid meil telefonides otseülekanded, kõik võtsime paar minutit, et Christiani sõitu hinge kinni hoides vaadata. Üks punt oli siis meie tallis, ning teiseks olid sõitjad kes vaatasid seda platsil. Peale puhast ja suurepärast parkuuri oli kuulda palju õnne hüüdeid :) Vägevad emotsioonid ka kohapeal.
Viimasel ajal on minu jaoks tallis olukord veidi stressirohkem, kui seda on olnud varasemalt. Tunnen veidi, et nüüd kuna ma nagunii ju ära lähen, et siis võin ma viimased päevad rügada nagu pöörane. Seda siis mõne tiimikaaslase poolt. Või noh, ühelt bossilt. Näide tänasest hommikust siis, kus tegi parasjagu magnetravi hobusele, ning sellele järgnevalt pidin hobusega jalutama 20 minutit, ning seejärel panema jää koti ümber jala. Samal ajal kui mina alles magnetravi tegin, ladus siis ta mulle ette järgmised asjad mis tegema peaksin. Jalutama hobuse ja jääkoti panema, kaks hobust koplisse panema ( kuna siin hobused käivad kalosside ja kaitsmete jnejne asjadega, võtab rohkem aega kui tavaliselt), karuselli vahetama, ehk 3 täkku välja ja kolm sisse, seejärel võtma talle järgmise hobuse, tegema magnetravi ja valmis panema. Seda kõike pidin jõudma 40 minutiga, päris tore ma tean. Eks kuna ta ise on eluaeg ainult sõitja olnud, ei mõista ta meie tööd. Ja praegu ongi nii, et uued teevad siis lihtsamaid asju, mida ei pea niiväga õpetama, no näiteks kordetamine ja hobuse soojaks sõitmine, ja mina siis samal ajal teen need muud 100 asja. Üks uus täkk on näiteks selline, kes ei lähe karuselli ilma, et keegi harjaga taga ajaks, jah harjaga, nöör ega stekk ei mõju. Üksi viies ta lihtsalt ei liigu paigalt, jääb keset teed seisma, edasi ei liigu, ja kui liiga palju palud tõuseb kahele jalale. Ühesõnaga on raske olla see mitte uus töötaja :D
Multi-tasking on ka asi, mida kui varem ei suutnud siis siin õpid selle korralikult ära. Minu töö ülesannete juures on täitsa tavaline, kui mul peas virelevad 4-5 erinevat kellaaega millal midagi tegema pean. No näiteks on osad hobused, kes tohivad olla karussellis vaid 20 v 30 minutit. Ja siis peabki mul meeles püsima 20 minuti pärast võtan jääkoti jalgadelt, 25 minuti pärast hobused karusellist välja, 35 minuti pärast hobused koplist tuppa jne. Tavaliselt need ajavahemikud kipuvad olema ka väga lähestikku. Ja siis vahest ongi nii, et teen magnetravi, ja näen et kell on sealmaal kus midagi ruttu vahepeal tegema pean, masin pausi peale, jooksen teen ruttu ära ja jätkan.
Ainus mis mind lohutab selle kõige juures, on see, et järgmine nädal mind pole, ja nad peavad kõik selle, mida tegin mina üksi, ise ära tegema. Ehk siis saavad aru, et tegelikult peaks üks töötaja veel olema. Natuke kehv süsteem tegelikult, vanale olijale vatti anda, uued elavad lille elu töötades hetkel, aga nüüd järgmisest nädalast hakkavad rassima.
Kuid see selleks, eks elan üle, vaid 3 päeva veel. Räägiksin parem oma tiimist. Ma ei oleks mitte kunagi, ka kõige paremas unenäos mitte, niii toredat tiimi lootnud. Me oleme nagu perekond, ühe mure on kõigi mure, ning ühe rõõm rõõmustab kõiki. Algul olid inimesed kinnisemad, kuid nüüd on nad kõik avanenud, ning seoses ühe ebameeldiva töötaja teise talli suundumisega on õhkkond hoopis teine. Meil on omad naljad, millest saame ainult meie aru, me naerame pea iga päev nii, et pisarad silmis, ja seda otseses mõttes. Meil on nii tore. Näiteks oli meie sõitjal üks õhtu date-night, ehk läks õhtusöögile ühe neiuga. See oli nende esimene kohting siis. Me kõik toetasime ja rääkisime sellest päeval, mina vahetasin temaga night-checki ka ära, et ta ei peaks õhtusöögilt talli kiirustama. Ja järgmine päev küsisid kõik, kuidas läks jn. Oeh, ma ei suuda ära kiita seda kõike. Sõitja on minu lemmik tiimikaaslane, saame temaga väga-väga hästi läbi ja mõistame üksteist kõiges. Eks me oleme rääkinud sellest, kuidas päris ratsutamist igatsen, ehk siis mitte ainult soojaks sõitmist. Ja täna kui ma talle ta viimast hobust soojaks sõitsin, istus ta maneezi pingile ja ütles, et tee veel paar traavi ringi, tean et see teeks sind õnnelikuks :)
Olen kuulnud, et pole igas tallis sõitjad nii sõbralikud ja toredad, mõned on ülbed, ning teevad joone selle vahel ,kes on groom ja kes sõitja. Aga siin tallis on kindlalt paigas see, et kui pole meid, siis pole sõitjal hobust kellega sõita. Meie oleme need, kes neid hobuseid vatitupsutame, jalgu kontrollivad, ravivad jaa nii edasi. Ehk siis siin on kõik võrdsed. Meie sõitja aga ütleb alati aitäh, kui hobuse oled valmis pannud, vahetad platsil hobust või võtad hobuse vastu kes trennist tuleb. Alati aitab peale tööd ja on igati super inimene.
* Saksamaal on täiesti tavaline see, et vargad toidavad valve koerale sisse liha, mille sees uinuti, ning seejärel teevad maja tühjaks. Seega on paljudel inimestel koerad kes on politsei poolt välja õpetatud.
* Linnas ringi sõites, ja autosi vaadates jääb pea iga kord hing kinni. Autode tase on ikka kõvasti kõrgem. Näen siin autosi, mida pole varem kunagi näinud. Rääkimata siis sellest tundest, kui 2016 sport Mercedesega kiirteedel kiirendades kõrvalistujana olla.
* Kiirteede kõrval võib näha napis riietuses naisi seismas, mis nad seal teevad, jääb teie mõelda ;)
* Siin on mõned, kes omavahel läbi ei saa ( mitte meie talli tiimist) kes siis üksteise peale vihastades lähevad ja panevad selle kelle peale parasjagu vihane ollakse pesumasinas olevad riided pausi peale, ning tampoone hulka. Nii näiteks juhtus meie sõitjaga, kelle riided hiljem nagu vatitupsud välja nägid. Ei tasu siin inimestega tülli minna :D
* Hobused söövad mulda. Võibolla on see tavaline, kuid mina pole eluski näinud sellist asja.
Seda, et endiselt raske ja västav on, ei pea vist mainimagi? Kuid eks kõik endiselt toimub vanaviisi. Vahepeal saatsime Christiani parimate soovidega Rio olümpiale. Siiani olnud kaks vooru, millest mõlemad puhtad sooritused olnud. Täna näiteks oli meie aja järgi üks voor kell 16 paiku, siis olid meil telefonides otseülekanded, kõik võtsime paar minutit, et Christiani sõitu hinge kinni hoides vaadata. Üks punt oli siis meie tallis, ning teiseks olid sõitjad kes vaatasid seda platsil. Peale puhast ja suurepärast parkuuri oli kuulda palju õnne hüüdeid :) Vägevad emotsioonid ka kohapeal.
Viimasel ajal on minu jaoks tallis olukord veidi stressirohkem, kui seda on olnud varasemalt. Tunnen veidi, et nüüd kuna ma nagunii ju ära lähen, et siis võin ma viimased päevad rügada nagu pöörane. Seda siis mõne tiimikaaslase poolt. Või noh, ühelt bossilt. Näide tänasest hommikust siis, kus tegi parasjagu magnetravi hobusele, ning sellele järgnevalt pidin hobusega jalutama 20 minutit, ning seejärel panema jää koti ümber jala. Samal ajal kui mina alles magnetravi tegin, ladus siis ta mulle ette järgmised asjad mis tegema peaksin. Jalutama hobuse ja jääkoti panema, kaks hobust koplisse panema ( kuna siin hobused käivad kalosside ja kaitsmete jnejne asjadega, võtab rohkem aega kui tavaliselt), karuselli vahetama, ehk 3 täkku välja ja kolm sisse, seejärel võtma talle järgmise hobuse, tegema magnetravi ja valmis panema. Seda kõike pidin jõudma 40 minutiga, päris tore ma tean. Eks kuna ta ise on eluaeg ainult sõitja olnud, ei mõista ta meie tööd. Ja praegu ongi nii, et uued teevad siis lihtsamaid asju, mida ei pea niiväga õpetama, no näiteks kordetamine ja hobuse soojaks sõitmine, ja mina siis samal ajal teen need muud 100 asja. Üks uus täkk on näiteks selline, kes ei lähe karuselli ilma, et keegi harjaga taga ajaks, jah harjaga, nöör ega stekk ei mõju. Üksi viies ta lihtsalt ei liigu paigalt, jääb keset teed seisma, edasi ei liigu, ja kui liiga palju palud tõuseb kahele jalale. Ühesõnaga on raske olla see mitte uus töötaja :D
Multi-tasking on ka asi, mida kui varem ei suutnud siis siin õpid selle korralikult ära. Minu töö ülesannete juures on täitsa tavaline, kui mul peas virelevad 4-5 erinevat kellaaega millal midagi tegema pean. No näiteks on osad hobused, kes tohivad olla karussellis vaid 20 v 30 minutit. Ja siis peabki mul meeles püsima 20 minuti pärast võtan jääkoti jalgadelt, 25 minuti pärast hobused karusellist välja, 35 minuti pärast hobused koplist tuppa jne. Tavaliselt need ajavahemikud kipuvad olema ka väga lähestikku. Ja siis vahest ongi nii, et teen magnetravi, ja näen et kell on sealmaal kus midagi ruttu vahepeal tegema pean, masin pausi peale, jooksen teen ruttu ära ja jätkan.
Ainus mis mind lohutab selle kõige juures, on see, et järgmine nädal mind pole, ja nad peavad kõik selle, mida tegin mina üksi, ise ära tegema. Ehk siis saavad aru, et tegelikult peaks üks töötaja veel olema. Natuke kehv süsteem tegelikult, vanale olijale vatti anda, uued elavad lille elu töötades hetkel, aga nüüd järgmisest nädalast hakkavad rassima.
Kuid see selleks, eks elan üle, vaid 3 päeva veel. Räägiksin parem oma tiimist. Ma ei oleks mitte kunagi, ka kõige paremas unenäos mitte, niii toredat tiimi lootnud. Me oleme nagu perekond, ühe mure on kõigi mure, ning ühe rõõm rõõmustab kõiki. Algul olid inimesed kinnisemad, kuid nüüd on nad kõik avanenud, ning seoses ühe ebameeldiva töötaja teise talli suundumisega on õhkkond hoopis teine. Meil on omad naljad, millest saame ainult meie aru, me naerame pea iga päev nii, et pisarad silmis, ja seda otseses mõttes. Meil on nii tore. Näiteks oli meie sõitjal üks õhtu date-night, ehk läks õhtusöögile ühe neiuga. See oli nende esimene kohting siis. Me kõik toetasime ja rääkisime sellest päeval, mina vahetasin temaga night-checki ka ära, et ta ei peaks õhtusöögilt talli kiirustama. Ja järgmine päev küsisid kõik, kuidas läks jn. Oeh, ma ei suuda ära kiita seda kõike. Sõitja on minu lemmik tiimikaaslane, saame temaga väga-väga hästi läbi ja mõistame üksteist kõiges. Eks me oleme rääkinud sellest, kuidas päris ratsutamist igatsen, ehk siis mitte ainult soojaks sõitmist. Ja täna kui ma talle ta viimast hobust soojaks sõitsin, istus ta maneezi pingile ja ütles, et tee veel paar traavi ringi, tean et see teeks sind õnnelikuks :)
Olen kuulnud, et pole igas tallis sõitjad nii sõbralikud ja toredad, mõned on ülbed, ning teevad joone selle vahel ,kes on groom ja kes sõitja. Aga siin tallis on kindlalt paigas see, et kui pole meid, siis pole sõitjal hobust kellega sõita. Meie oleme need, kes neid hobuseid vatitupsutame, jalgu kontrollivad, ravivad jaa nii edasi. Ehk siis siin on kõik võrdsed. Meie sõitja aga ütleb alati aitäh, kui hobuse oled valmis pannud, vahetad platsil hobust või võtad hobuse vastu kes trennist tuleb. Alati aitab peale tööd ja on igati super inimene.
* Saksamaal on täiesti tavaline see, et vargad toidavad valve koerale sisse liha, mille sees uinuti, ning seejärel teevad maja tühjaks. Seega on paljudel inimestel koerad kes on politsei poolt välja õpetatud.
* Linnas ringi sõites, ja autosi vaadates jääb pea iga kord hing kinni. Autode tase on ikka kõvasti kõrgem. Näen siin autosi, mida pole varem kunagi näinud. Rääkimata siis sellest tundest, kui 2016 sport Mercedesega kiirteedel kiirendades kõrvalistujana olla.
* Kiirteede kõrval võib näha napis riietuses naisi seismas, mis nad seal teevad, jääb teie mõelda ;)
* Siin on mõned, kes omavahel läbi ei saa ( mitte meie talli tiimist) kes siis üksteise peale vihastades lähevad ja panevad selle kelle peale parasjagu vihane ollakse pesumasinas olevad riided pausi peale, ning tampoone hulka. Nii näiteks juhtus meie sõitjaga, kelle riided hiljem nagu vatitupsud välja nägid. Ei tasu siin inimestega tülli minna :D
* Hobused söövad mulda. Võibolla on see tavaline, kuid mina pole eluski näinud sellist asja.
 |
| Jäneseid on metsikult |
 |
| Aragon |
 |
| Careko Z |
 |
| No mis ma ütlesin, söövad.. |
 |
| Dynamo |
 |
| Töökaaslane pani rätikud kuivama, ja mis ma näen :D Nimelt ei teadnud ta milline on Eesti lipp, enne kui ütlesin ;) |
 |
| Taloubet täna Rios :) |
Kommentaarid
Postita kommentaar