Minu väike reisiblogi:)

Taipasin just, et 9 päeva pärast saan juba 18! Wohoo! :) Hm, vahepeal erilisi muutusi toimunud pole. Eile aga tulid Carolin ja mees kes bokse teeb tagasi puhkustelt, seega hommikud on kiiremad ja saame muude asjadega tegeleda kui boksidega. Nädala alguses tuli ka uus/vana hobune. Ta oli siin ka kunagi varem, aga nüüd oli pikalt paarituses. Nimelt on see täkk nüüd selle hooajaga paaritanud umbes 500 mära. Päris ulme number. Kokku pidavat tal järglasi olema ca 2000. Peale paaritus hooaega läheb veel aega enne kuniks hakkab päris normaalselt ka käituma. Hetkel kõnnib kahel jalal ja ootab et iga nurga taga on see märake kes teda ootab. Iga hobune kes boksist välja tuleb, on vaja üle vaadata ja muidugi hirnuda üle talli.Sõites aga megavinge, ta on väga suur, ja sama suured on ka ta hüpped. Nimelt valmistubki Christian temaga MM-iks.  Eks endiselt on füüsiliselt kohati raske, aga samas mulle nii meeldib see töö, et ei kurna emotsionaalselt. Üks töökaaslane, minu tallist, mu kaas groo

Ma pean kohe alguses ära mainima, et kõik kes te seal Eestis suve naudite, siis ärge olge kurvad kui kraadid madalad nagu ikka. Mina igatsen neid kraade!! Ehk siis, esmaspäeval oli meil hommikul kell 7.00 juba 32c sooja. Päeva peale ei andnud ilm meile armu ja kraadid tõusid 38c-ni. Sellise ilmaga joosta rassida.. Võite ette kujutada kui nauditav. Koormusega olen juba harjunud, ja ei ole nii tohutult raske enam miski, päeva lõpus pole ka eriline laip. Aga sellise kuumusega lihtsalt jooksed külmkapi vahelt alatasa, et külma vett saada. Ja me pole ainsad kes piinlevad, ka hobustel ju raske. Higistavad boksis mitte midagi tegemisest, koplis käia ei saa, ja trennis lähevad tohutult kiireks läbimärjaks ja väsivad kohutavalt. Kohutavalt kuuma esmaspäeva lõpus, kui meil oli vaid müslide söötmine veel teha, tuli Christiani vend Philip. Kaasas paber ja pliiats ning küsis kõigilt mis jäätist keegi Mcdonaldsist soovib, see oli Christiani poilt meile kuuma päeva puhul :) Terve päeva mõtlesin vah

Kaks päeva on möödunud väga tähelepanu rikkalt, kui seda saab nii nimetada.  Nimelt käisid eile tallis tele-ajakirjanikud Prantsusmaalt. Filmisid ja intervioreerisid. Vahepeal läksin ka mina välja platsile, Bradenil aitasin hüpata, ja sealsamas filmiti ka Christiani ja interviueeriti, kuna Christian andis ühtlasi ka trenni Bradenile siis aitasin ka teda. Kui Braden oli lõpetanud hakkasin abistama Christianit hüppamisel. No ütleme nii, et käed ikka värisevad, kui sind filmitakse samal ajal, kui sa Christianiga räägid, latte tõstad, kõrgusi muudad jne. Vahepeal kui ta parkuuri hüppas pugesin filmimehe seljataha, et ma liiga palju ka peale ei jääks :D Aga kui tõstma pidin siis oli paratamatu et pidin ringi jooksma ikkagi.  See tehtud, jätkasin tööga tallis. Hakkasin hobust pesema, ja keset pesemist märkasin et kaamera suundub minu poole, tundub nagu justkui ''mittemidagi'' aga pinge test täielikult. Ehk siis kuskil Prantsuse telekanalil millalgi on meie talli ja mind nä

Pole taas kaua blogida saanud, kuna tööd on palju, vaba aega vähe, ning vabu päevi, mis need üldse on?  Kogu selle tohutu rassimise juures peab aga paika see, et mida rohkem teed seda rohkem jõuad. Ma pole enam päeva lõpuks väsinud, kuid vabast ajast ära ei ütle. Palju kergemaks teeb päevad ka see, et ei ole väga tugevat rutiini, eks kohati ikka, iga hommik on sama tegevus, kuid vahest saab ratsutada, ja teistes tallides abiks olla, käia võistlustel jn.  Eelmine nädalavahetusel oligi minu ühe tööpäeva ülesanne olla võistlus groom. Võistlus polnud küll suur, kuid esimeseks kogemuseks väga hea. Mina  abistasin Bradenit. Kõik läks hästi, ja sain hakkama. Väga positiivne kogemus, saada tallist välja ja proovida ka midagi muud. Kokku võistles ta nelja hobusega, käisime kahe satsiga. Kuna Bradeni telefon kukkus hommikul katki, ja minul pole internetti sõitsime võitlustele sellise juhise järgi. Kohale jõudsime!  Seltskond on endiselt väga tore, aga päris palju on hakanud tekkima lah

Ja ongi minu esimene nädal siin Ahlmannide juures veedetud. Emotsioon on väga positiivne, olen rohkem kui rahul olukorraga siin. Kõik on kaks viimast päeva küsinud, kuidas esimene nädal meeldinud on, ja vastus on alati sama, meeldib väga! Kõik mida kartsin siia tulles, on osutunud vastupidiseks. Kartsin väga, et Christian ja teised sõitjad võivad olla üleolevad või ülbed, aga tegelikult on kõik väga sõbralikud ja hoolivad. Kõigega aidatakse, korrutatakse, et kui midagi on, alati küsi.  Christiani põhisõitjaga rääkisin täna esimest korda ka pikemalt. Ta kinnitas mulle, et kui saan siin kaks kuud hakkama, siis edaspidi pole mul probleemi teise töökoha leidmisel, kui peaksin tulema uuesti ja tahtma mujale kui siia. Siin saan tõesti igal alal kogemust, ratsutada saan, groomi tööd saab siin harjutada korralikult, siin ka igasugu magnetravi jne masinaid mille kasutust vaikselt õpin. Eestis selliseid asju ei ole. Siin on samuti üks huvitav asi mida pole varem näinud ega kuulnud, nimetataks