Kannapööre Belgia

Kuni eilse hommikuni oli kõik SUPER! Nagu mul siin alati on olnud. Nad olid minu tehtud tööga rahul ning ma meeldisin neile väga. Pühapäeva hommikul pidime 8:45 hakkama sõitma ka võistlustele. Mina hakkasin 7.00 söötma nii nagu alati, kuna aga pidin ka teiste tallide hobused söötma läks mul see hommik kauem aega. 7.20 alustasin enda tallis söötmist. See võtab mul alati 20 minutit et need 10 hobust samuti sööta. Oleksin jõudnud aga kuna nad tulid üllatavalt vara aehk 7.25 olid nad siin siis nad kohkusid sellest, et 25 minutit peale töö algust ma endiselt sööda?! Algul ei öelnud nad midagi. Vaid hakkasid aitama ja paanitsema. Ma söötsin hobused lõpuni ja hakkasin võistlustele minevaid hobuseid valmis panema. Seejärel viisin ka hobused koplitesse ja hakkasin bokse tegema. Siis tuli Jef minu juurde ja küsis kas ma saan aru miks nad minuga sedasi käituvad. Vastasin ei. Seejärel muutus toon KOHESELT.. Ütles et kuna mina tean väga hästi hommikusi toimetusi pean mina alustama sellisel kellaajal et kui nemad kohale jõuavad teen mina juba bokse nagu iga hommik. Minul polnud võimalust enam sõnagi öelda. Sest pahane toon muutus üsna sekunditega konkreetseks röökimiseks. Väidetavalt jäin ikka väga hiljaks ja magasin liiga kaua ja olen laisk ja ei võta asja tõsiselt. Ma sain tõeslise shoki! Sellist käitumist ma oodanud poleks. Isegi kui ma üritasin vahele midagi öelda siis ta ei lõpetanud röökimist ja tundisn end nagu pleku pannud koer keda maatasa tambitakse. Ma olin justkui paanikas? Ma värisesin, pisarad jooksid ja süda tagaus sees nii kiiresti kui sai. Ma olin sõnatu. See pilt on mul siiani silme ees, kus tühja koha pealt tullakse niimoodi karjuma.. Mäletan kuidas tegin bokse nii, et pilt oli ees must sest ma ei näinud mitte midagi. Tegin kaks boksi ära, ja see on olnud alati nii et hommikul teen nii palju kui jõuan, et peagi kõiki tegema. Ühesõnaga ma sain kõik tehtud, õigeks ajaks ja hästi. Mitte midagi ei läinud untsu ja ma ei näe endiselt et oleksin midagi valesti teinud. Mulle öeldi veel enne minekut seda, et kas get your shit together or go home. Ja veel seda et võistlustel ei tohi ma nutta ja pean naeratama, kui seda ei suuda siis jään koju ja olen vallandatud. Nii mats ma pole et keset päeva nad perse saadaks, seega istusin nuttes autosse. Pikk ja vaikuses möödunud sõit sai läbi. Võistlustel läks mega hästi. Nad olid minuga toredad ja naeratasid. Koostöö sujus paremini kui kunagi varem. Kõik oli super. Lootsin et ongi korras, kuid tagasi sõites peaaegu kohal olles tuli uus sõim. Et pean end muutma ja hakkama tööd tegema..? Hallo?! Ma pole neile kunagi öelnud ei mitte millelegi, teinud ära kõik ja rohkemgi veel.
 Ma ei vastanud talle autos midagi sest ma ei saanud aru mis mu elus toimus. Koju jõudes võttis ta minuga hobuse treilerist maha, ja kui tavaliselt on ta mega abivalmis ja hoolib sellest et lõpetaksin õigel ajal siis seekord viskas ta hobuse boksi kaitsmete võistlus teki ja päitsetega ja läks minema. Olgu tegin kõik ära, ja boonusena ei palunud ta teisel töötajal ka mu bokse teha. Seega peale pikka võistluspäeva pidin hakkama bokse tegema.
 Meil on ka tava, et kui võistlused siis panen alati hobuse kohe koju tulles õue ja on seal seni kui ma tahan. Eile aga pani ta lihtsalt meelega oma mära koos varsaga sinna koplisse, kuigi nad olid hommikul õues. Väiksed asjad millega mind lihtsalt välja süüa. Õhtuks otsustasin et ma ei suuda enam, ma ei talu sellist käitumist ja sain lasuurile laupäevaks auto järgi. Kirjutasin Jefile et lahkun järgmise nädala lõpus. Vastus tõlgituna: Tore, tuleme õhtul sinna ja arutamae millal lahkud. Õhtul 21.30 marssisidki oma isaga väga ülbe ja lausa sellise olekuga mu tuppa et mul oli tohutult kõhe. Küsisid millal lahkun, ütlesin et laupäeval, ja seni saan veel tööd teha. Selle peale taas röögiti et ei, sa lähed siit nii pea kui võimalik ja hiljemalt kolmp on hobune läinud, neid ei huvita kuidas aga nii peab.
 Lisati veel juurde et mina olen käitnud nagu viimane sitapea ja ei võta asja tõsiselt. Sellist käitumist nad ei aksepteeri ja olen vaba mind enam tööle ei oodata.

Kõik saigi vist nüüd kiirelt kirja.. Nende käitumisest võib lugeda et olin tõesti mega sitt groom ja tegin midagi absoluutselt aksepteerimatut. Ala tegin  midagi mis pani hobuse elu ohtu või ilmusin tööle purupurjus pega. Ma ei tea tegelikult siiani mis toimus. Miks ja mis. Kas neil oli vaja minust lahti saada ja see on nende viis või mis see oli. Ma ei tea olen väga segaduses.

Nüüd astun juba oma kohvritega välja ja sõidan Hollandisse. Lasuuril on seal elukoht laupäevani ning siis asub ta Eesti poole. Mina leian endale loodetavasti mõne B&B ja elan laupäevani üle. Uut töökohta hetkel ei suuda pähegi võtta. Seesugune terror oli midagi mida ma eal ei unusta. Inimlikkus ja ''oled osa perekonnast'' sai sekunditega läbi.