12.03

Ma ei hakka siia algusesse pikka esseed kirjutama, et miks siia selline paus jäänud on. Lihtsalt polnud aega/viitsimist/netti sellega tegeleda ja nii oli. Eks nagu mulle kohane viskas elu korralikult kodaraid ka teele. Olin kolm korda juba lennupiletite ostmise äärel ja valmis Eestisse naasema – ei, aussis on kõik ok, olukord Eestis kiskus hapuks.

Alustan siis lihtsalt sealt, kus viimane kord pooleli jäi. Esiteks me kolisime vahepeal. Elu noorperega kiskus juba üsna väljakannatamatuks. Olen küll terve elu laste keskel kasvanud, kuid sellega, et lapsed nii päeval kui ka terve öö röögivad ma tõesti karastatud pole. Ja ilma naljata oli öid kus ikka terve öö nägid vaeva, et magada saaks. Küll kasutasin klappe ja küll lämmatasin end kahe padja vahele. Väga raske oli sedasi kell 6 hommikul tööd alustada.

Kolisime avokaadofarmile väga lähedale – Pemberton Forrest Stay majutusse. See on siis suhteliselt võsa/metsa sees majakesed kus siis bäkkerid elavad. Meie saime asuda elama majja kus juba oli ees 8 eestlast. Eks šhokk oli alguses päris hea. Maja oli ikka korralik peldik ja inimesi maru palju. Aga väga etemat varianti ei olnud, seega kolisime üsna pea sinna. Meie tuba oli täpselt kõikide teiste tubade keskel, ehk polnud meil ei akent ega õhku :D Aga enamasti väga toas ka ei kopitanud seega see ei olnud midagi tapvat.

Esialgu tundus maja ääretult räpane ja kole. Selline tunne, et kui vähe järsemalt end vastu seina toetad kukub kogu asi kokku. Ja samuti tundus veidi hirmus jagada ühte väikest maja 10-kesi.

Nüüd, kus elasin seal kokku veidi üle 5-e nädala võin aga kinnitada, et asi oli hoopis midagi muud kui esmapilgul tundus. Seda siis inimeste poolest :D Maru vahva sats oli. Kõik väga erinevad inimesed, väga huvitavad ja klappis üllatavalt hästi kõigil omavahel. Kuidagi imelik harmoonia oli :D Maja oli nagu ta oli. Jah vesi oli kollane, vett mida juua/söögi tegemisel kasutada tõime nt kanistritega eemal olevast vihmavee kogumis tünnist :D Maja oli logudik, toas polnud õhku ja no vinguda võib ju iga asja kallal. Aga kui nüüd tänasest siis tagasi sellele ajale vaadata, siis oli tegelikult väga tore aeg seal majakeses :)

Delroyst tulime töölt ära põhimõtteliselt päevapealt. Meil sai pritsimine kõik tehtud ja siis pandi meid muid töid tegema. Pidime esimesel päeval (ja ka viimasel) hakkama tigusi tapma. Ehk siis kõnnid ämber käes ja viskad peotäie pelleteid iga puu alla, mis jääb siis tigude viimaseks söögiks. Ilm oli kehv, tööst ja Delroyst ammu juba kopp ees. Kolm tundi olime seda tööd teinud, kui samme oli näiteks juba 14 000 ja vihma hakkas veel rohkem sadama. Ja siis ma saatsin Marilynile sõnumi, et ala mina quitin vms. No niiii nüri töö oli ja mott oli maa all. Ja nii me siis sealt ära tulimegi :D

Madu kelle hammustuse korral on aega 30min.. ;)

Siin pole lihaveistel jalad just trendis

Oleme tänaseks olnud 2 nädalat töötud. Otseselt ei ole ka mega kiirustanud uue tööga, vahepeal oli hea natuke rahulikumalt võtta ja ma sain palju perega olla. Ma ei tea kas olen maininud, aga minu õde elab Austraalias. Tema mehe vanemad elavad hetkel Manjimupis ehk ca 30km urka kodust. Käisin neil tihti külas ning kuna õde ka perega vahepeal Eestist naases veetsin ma veel enam seal aega. Täitsin oma tädikohustusi :P

Ei hakka ühes postituses liialt asjadest ette ruttama ja lõpetan siinkohal aussi teemadega. Motiveerin end siia ikka miskit kirja panema, et endal oleks kunagi hea lugeda:)

Kuid lõppu tahaksin kirjutada midagi natuke teemavälist. Ma tean, et seda lauset on meist kuulnud igaüks aga neid kes seda ka reaalselt mõistavad ja lahti mõtestavad on ikka vähesed. Hinnake endale kalleid inimesi. See on nii lihtne, ja samas nii oluline soov. Te ei tea iial, mil on viimane kord kui kedagi näete, või kellelegi viimase kalli teha saate ja hüvasti jätta. Ka mina elasin üle väga lähedase inimese kaotuse siin kaugel. Noore hinge kaotus on midagi erakordselt valusat.

  Igast raskest asjast aga tuleb leida endale motivatsiooni edasi pürgida. Ma ei suutnud kaks päeva tööl käia. Mõtlesin endamisi, et siin ongi minu reisi lõpp ning soovin koju. Kuid tean, et Eriku üheks suurimaks elu unistuseks oli Austraalias reisida, mida ta ka tegi! Tema oli ka esimene inimene, kellega oma elevust jagasin kui viisa kinnituse sain. Tal oli väga hea meel kui siia tulin, endamisi pühendan selle reisi sulle, kallis Erik!

Olge terved, igatsen!