23.12 Šveits
Heihei!
Minul siin veereb elu ikka sama voolu mis ta seni veerenud on. Tööga olen iga päevaga aina rohkem rahul ja õhtuti ei suuda vahest tööd lõpetada, kuna lihtsalt niiii meeldib ja olen rahul. Ainuke raske asi on hommikul 6:30 tallis alustada, aga kui algus tehtud lendab päev kiirelt ja meeldivalt. Mulle meeldib väga see, et päevad pole ühesugused, ja töö ülesanded on iga päev erinevad/erinevas järjekorras. Sellist ulme rutiini tunnet ei ole, eks hommikuti jah sama töö iga päev, kuid peale kella 8-t on see osa tehtud ja algab siis gruumimine ja ratsutamine. Nüüdseks on meil kindel graafik päevadel. Kuna on kellaaegu kus on kindlasti vaja kahte inimest, ja on ka neid aegu kus kahel pole midagi teha, on nüüd jagatud päev selliselt, et alustame koos 6:30 ja mina enamasti töötan kella 11:30/12:00-ni. Siis on mul mõnus pikk lõuna kella 15:00-ni ja siis teen üksi päeva lõpuni. Mulle iseenesest see meeldib, mul on harjumuseks saanud nüüd ka beebi kombel üks mõnus lõunauni teha, ja niiviisi mööduvad õhtud eriti libedalt. Lisaks meeldib ka see, et õhtuti üksi olen. Siis teen asju oma süsteemide ja järjekordadega, ja meeldib üksi olla ja töötada. Ratsutaja on küll jah samuti tallis, kuid tema ei sega minu tööd :D
Hästi armas on ka see, et nad on nii tänulikud ja tähelepanelikud mu töö suhtes. Iga kord kui tallist ära lähevad tänavad mind kõige eest ja märkavad palju mu tegusi. Üks õhtu tuli ratsutaja suhteliselt hilja, ja ajad mil pidin uue hobusega platsile jalutama minema kattusid täpselt heinte andmis ajaga, seega jooksin veidi ummikusse endaga. Siis kui pidin heinu andma alustasin alles jalutamist (jalutan 10min) ja peale seda vaja hobused vahetada + trennist tulnud hobuse jalad pesta, kuivata lasta, varustus puhastada, hobune üle harjata jnejne ja siis juba järgmine valmis panna. Pereema korrutas mulle ka enne lahkumist, et Joel lõptab ise viimase hobuse, ja et mina tehku omi toimetusi ja lõpetan päeva siiski kella kuuest. Kuna ma olin aga ummikusse jooksnud ja nagunii kõigega hilinesin siis sain kõik tehtud täpselt siis, kui ta hobusega talli astus. Iseenesest mõistetav on minu jaoks see, et kui ma olen tallis siis ma teen siiski oma tööd. Tema aga hakkas ütlema et eiei sul päev läbi saan hakkama, aga mina jonnisin vastu, ja kuna oli too ka minu lemmik hobune siis jäi mu sõna peale. Kui ta silumise lõpetas ja talli tuli olin ma just lõpetanud kaitsmete puhastamise ja ka kõik muu oli valmis, siis tänas mind taas.
Ühesõnaga on kõik hästi-hästi armsad ja toredad:))
Eesti keelt puterdan üha rohkem, kirjutada veel okei, siis saan mõelda ja näha mis kirjutan. Kui vahest kellegagi nt videokõne teha siis ikka tuleb see puterdamine ilmsiks. (Tervitaks Elsat :D )
Kodust tunnet samuti kuskilt leida ei ole. Linnapeal käies on asi ikka hoopis teist masti kui kodus. Inimesed naeratavad, linnad on ilusad ja puhtad, majad uhked ja autodest rääkimata. Autodest niipalju, et siin sõidavad sulle koguaeg, ausõna koguaeg vastu uhked Porched, Ferrarid ja Jaguarid. Need on siin sama tihe nähtus nagu eestis Skoda, ja autod on alati puhtad (ka nö tavaautod). Ja loomulikult need mäed, minu imelised mäed. Nendega ei saa kunagi kodutunnet ligi. Need on tõesti igalpool. Ja loomulikult ilm. Üksikud päevad on olnud siin selline Eesti ilm, et algab vihmaga, lõunapaiku käin pluusi väel ringi ja õhtul sajab paksu lund. Konkreetselt nii. Aga enamasti on ikka selline dressipluusi ilm. Isegi kui väike miinus on, siis tuult on siin olnud minu oleku ajal ühel päeval, ja siis oli ikka torm, katus värises ja mõtlesin kell kolm öösel, et mis tegema peaks kui nüüd ära lendab katus peakohalt. Hommikuti panen ikka jope selga, sest algul ikka jahe, aga tööd tegema hakates hakkab nii palav, et see jope üsna ruttu varnas. Eks nende jaoks on ikka talv - kole pime külm aeg. Eks ta nii ole, aga nad ilmselgelt pole Eesti talve näinud :D Minu siinsed jõulud tulevad nüüd korralikud mustad. Nende sõnul pole neil tavaliselt kunagi detsembris enam lund ja valgeid jõule pole samuti ca 10a olnud.
Jõulutunne on -10 ja homme saan ka teada, missugune on Sveitsi jõululaud. Kuid ilmselgelt selle aasta verivorsti, hapukapsa ja kõrvitsa doos jääb saamata. Nautige imelisi jõuluroogi, jõulutunnet, lund (vist on seal?) ja meie ilusat halli pimedat ARMSAT Eestit :)
Kodu igatsedes, kuid mitte tahtes lahkuda,
Annabel :)
Häid jõule!
Minul siin veereb elu ikka sama voolu mis ta seni veerenud on. Tööga olen iga päevaga aina rohkem rahul ja õhtuti ei suuda vahest tööd lõpetada, kuna lihtsalt niiii meeldib ja olen rahul. Ainuke raske asi on hommikul 6:30 tallis alustada, aga kui algus tehtud lendab päev kiirelt ja meeldivalt. Mulle meeldib väga see, et päevad pole ühesugused, ja töö ülesanded on iga päev erinevad/erinevas järjekorras. Sellist ulme rutiini tunnet ei ole, eks hommikuti jah sama töö iga päev, kuid peale kella 8-t on see osa tehtud ja algab siis gruumimine ja ratsutamine. Nüüdseks on meil kindel graafik päevadel. Kuna on kellaaegu kus on kindlasti vaja kahte inimest, ja on ka neid aegu kus kahel pole midagi teha, on nüüd jagatud päev selliselt, et alustame koos 6:30 ja mina enamasti töötan kella 11:30/12:00-ni. Siis on mul mõnus pikk lõuna kella 15:00-ni ja siis teen üksi päeva lõpuni. Mulle iseenesest see meeldib, mul on harjumuseks saanud nüüd ka beebi kombel üks mõnus lõunauni teha, ja niiviisi mööduvad õhtud eriti libedalt. Lisaks meeldib ka see, et õhtuti üksi olen. Siis teen asju oma süsteemide ja järjekordadega, ja meeldib üksi olla ja töötada. Ratsutaja on küll jah samuti tallis, kuid tema ei sega minu tööd :D
Hästi armas on ka see, et nad on nii tänulikud ja tähelepanelikud mu töö suhtes. Iga kord kui tallist ära lähevad tänavad mind kõige eest ja märkavad palju mu tegusi. Üks õhtu tuli ratsutaja suhteliselt hilja, ja ajad mil pidin uue hobusega platsile jalutama minema kattusid täpselt heinte andmis ajaga, seega jooksin veidi ummikusse endaga. Siis kui pidin heinu andma alustasin alles jalutamist (jalutan 10min) ja peale seda vaja hobused vahetada + trennist tulnud hobuse jalad pesta, kuivata lasta, varustus puhastada, hobune üle harjata jnejne ja siis juba järgmine valmis panna. Pereema korrutas mulle ka enne lahkumist, et Joel lõptab ise viimase hobuse, ja et mina tehku omi toimetusi ja lõpetan päeva siiski kella kuuest. Kuna ma olin aga ummikusse jooksnud ja nagunii kõigega hilinesin siis sain kõik tehtud täpselt siis, kui ta hobusega talli astus. Iseenesest mõistetav on minu jaoks see, et kui ma olen tallis siis ma teen siiski oma tööd. Tema aga hakkas ütlema et eiei sul päev läbi saan hakkama, aga mina jonnisin vastu, ja kuna oli too ka minu lemmik hobune siis jäi mu sõna peale. Kui ta silumise lõpetas ja talli tuli olin ma just lõpetanud kaitsmete puhastamise ja ka kõik muu oli valmis, siis tänas mind taas.
Ühesõnaga on kõik hästi-hästi armsad ja toredad:))
Eesti keelt puterdan üha rohkem, kirjutada veel okei, siis saan mõelda ja näha mis kirjutan. Kui vahest kellegagi nt videokõne teha siis ikka tuleb see puterdamine ilmsiks. (Tervitaks Elsat :D )
Kodust tunnet samuti kuskilt leida ei ole. Linnapeal käies on asi ikka hoopis teist masti kui kodus. Inimesed naeratavad, linnad on ilusad ja puhtad, majad uhked ja autodest rääkimata. Autodest niipalju, et siin sõidavad sulle koguaeg, ausõna koguaeg vastu uhked Porched, Ferrarid ja Jaguarid. Need on siin sama tihe nähtus nagu eestis Skoda, ja autod on alati puhtad (ka nö tavaautod). Ja loomulikult need mäed, minu imelised mäed. Nendega ei saa kunagi kodutunnet ligi. Need on tõesti igalpool. Ja loomulikult ilm. Üksikud päevad on olnud siin selline Eesti ilm, et algab vihmaga, lõunapaiku käin pluusi väel ringi ja õhtul sajab paksu lund. Konkreetselt nii. Aga enamasti on ikka selline dressipluusi ilm. Isegi kui väike miinus on, siis tuult on siin olnud minu oleku ajal ühel päeval, ja siis oli ikka torm, katus värises ja mõtlesin kell kolm öösel, et mis tegema peaks kui nüüd ära lendab katus peakohalt. Hommikuti panen ikka jope selga, sest algul ikka jahe, aga tööd tegema hakates hakkab nii palav, et see jope üsna ruttu varnas. Eks nende jaoks on ikka talv - kole pime külm aeg. Eks ta nii ole, aga nad ilmselgelt pole Eesti talve näinud :D Minu siinsed jõulud tulevad nüüd korralikud mustad. Nende sõnul pole neil tavaliselt kunagi detsembris enam lund ja valgeid jõule pole samuti ca 10a olnud.
Jõulutunne on -10 ja homme saan ka teada, missugune on Sveitsi jõululaud. Kuid ilmselgelt selle aasta verivorsti, hapukapsa ja kõrvitsa doos jääb saamata. Nautige imelisi jõuluroogi, jõulutunnet, lund (vist on seal?) ja meie ilusat halli pimedat ARMSAT Eestit :)
Kodu igatsedes, kuid mitte tahtes lahkuda,
Annabel :)
Häid jõule!
 |
| 1km kõrgusel mägedes |
 |
| 1km kõrgusel |
Kommentaarid
Postita kommentaar