Mälukaotus ja muidu tore päev
Hei!
Täna siis oli minu 0,5 koormusega päev, ehk tööl pidin olema kella 12-ni. Hommikul tegime tavapäraseid toimetusi ning siis panime valmis korraga 6 hobust et minna pikale maastiku ringile. Mina läksin siis maastikule selle 5a hobusega kellega ka igapäevaselt sõidan. Teadsin vaid seda, et veidi loco ta olema pidi, kuid eks näis mõtlesin ma. Asusime siis teele, olime ilmselt läbinud juba poole sellest ringist mis läbima pidime (pole varem seda ringi käinud) ja olime teinud ka esimese traavi. Kuid kui esimese traavi aeg kätte tuli siis kõik pöördusid mu poole et ma läheksin keskele ja pean olema teistest eraldi rajal, et keegi mu ees poleks. Selge, mõtlesin endamisi, ju siis teeb mingeid trikke. Võtsime siis traavile, ja hakkas pull pihta, tegi järjest turjakaid, võttis galopile, viskas korduvalt tagant üles ja tegi paar väiksemat pukki. Niipalju ma kõrvalt kuulsin, et mulle öeldi, et teeb nii vaid esimese traavi sirge peal. See sirge sai üsna pea läbi ja asusime mäest üles kõndima. Teadupärast kui hobuse seljas mäest üles kõndida peab keha olema ette poole kaldus (hobusel kergem) siis nii olin ka mina. Viimane asi mida ma mäletan, oli see, et hobune tegi puki, ma hoidsin kaelast kinni ja ootasin kuni ta sammu jääks. See kuidas asi siis tegelikult edasi läks kuulsin ma hiljem, ehk et : sain tagasi sadulasse, ning kui hobune sammu jäi tulin seljast maha. Kurtsin tugeva peavalu üle ning tasakaal polnud kiita. ( Nimel kui hobune kahele tagajalale tõusis lõi ta järsu liigutusega oma pea vastu minu oma ning mina saingi sealt peapõrutuse). Mul oli kiiver peas!
Seejärel pandi mind teise hobuse selga ja umbes 10 minuti pärast kui olin juba terve selle aja hobuse seljas sammu teinud, tulin nö teadvusele. Ma ei teadnud kelle seljas ma olen, kuid sain aru et see pole seesama Vinci. Ma nägin kuidas pereema ees telefoniga rääkis ja samal ajal mind tema taga jälgis. Ma tundisn kohutavat peavalu ja hakkasin hüsteeriliselt nutma, kuna ma ei saanud aru mitte millestki mis toimub. Hobustel siin on valjastel sadulast vaadates vasakul pool kuldne ripats kus kirjas nende nimi, üritasin seda näha et teada saada kelle seljas ma istun. Viiesti inimesest kes veel peale minu maastikul olid, tundsin ma ära vaid pereema Susanne. Olime juba üsna lähedal koju jõudmisele ja talli ees maha tulles ei teadnud ma endiselt, kes on see hobune ja kuhu boksi ta läheb, selle küsimuse esitades viidi mind koheselt diivani peale pikali. Veidi aja pärast tuli Sus ja tõi mu koju. Autos olles mõtlesin ma pingsalt ka selle peale, kus toas ma ööbin ja milline maja seest välja näeb. Tuppa tulles rahunesin maha, olin oma toas voodis pikali ja peagi tuli Sus tagasi ja sõime lõunat. Isu mul polnud kuid tühi kõht ei tee asja paremaks. Peale söömist läksim magama ja umbes 3h magasin, ärgates veel kohutavama peavalu peale. Võtsin valuvaigisti ja olen hetkel üksi kodus, üritades oma mälu treenida, mis hetkel on ca 30min kestvusega.
Selline lühikokkuvõte minu tänasest päevast, mis edasi saab eks näis, kuid peavalu ei anna asu ja lähen nüüd tagasi pikali.
Olge tublid:)
Täna siis oli minu 0,5 koormusega päev, ehk tööl pidin olema kella 12-ni. Hommikul tegime tavapäraseid toimetusi ning siis panime valmis korraga 6 hobust et minna pikale maastiku ringile. Mina läksin siis maastikule selle 5a hobusega kellega ka igapäevaselt sõidan. Teadsin vaid seda, et veidi loco ta olema pidi, kuid eks näis mõtlesin ma. Asusime siis teele, olime ilmselt läbinud juba poole sellest ringist mis läbima pidime (pole varem seda ringi käinud) ja olime teinud ka esimese traavi. Kuid kui esimese traavi aeg kätte tuli siis kõik pöördusid mu poole et ma läheksin keskele ja pean olema teistest eraldi rajal, et keegi mu ees poleks. Selge, mõtlesin endamisi, ju siis teeb mingeid trikke. Võtsime siis traavile, ja hakkas pull pihta, tegi järjest turjakaid, võttis galopile, viskas korduvalt tagant üles ja tegi paar väiksemat pukki. Niipalju ma kõrvalt kuulsin, et mulle öeldi, et teeb nii vaid esimese traavi sirge peal. See sirge sai üsna pea läbi ja asusime mäest üles kõndima. Teadupärast kui hobuse seljas mäest üles kõndida peab keha olema ette poole kaldus (hobusel kergem) siis nii olin ka mina. Viimane asi mida ma mäletan, oli see, et hobune tegi puki, ma hoidsin kaelast kinni ja ootasin kuni ta sammu jääks. See kuidas asi siis tegelikult edasi läks kuulsin ma hiljem, ehk et : sain tagasi sadulasse, ning kui hobune sammu jäi tulin seljast maha. Kurtsin tugeva peavalu üle ning tasakaal polnud kiita. ( Nimel kui hobune kahele tagajalale tõusis lõi ta järsu liigutusega oma pea vastu minu oma ning mina saingi sealt peapõrutuse). Mul oli kiiver peas!
Seejärel pandi mind teise hobuse selga ja umbes 10 minuti pärast kui olin juba terve selle aja hobuse seljas sammu teinud, tulin nö teadvusele. Ma ei teadnud kelle seljas ma olen, kuid sain aru et see pole seesama Vinci. Ma nägin kuidas pereema ees telefoniga rääkis ja samal ajal mind tema taga jälgis. Ma tundisn kohutavat peavalu ja hakkasin hüsteeriliselt nutma, kuna ma ei saanud aru mitte millestki mis toimub. Hobustel siin on valjastel sadulast vaadates vasakul pool kuldne ripats kus kirjas nende nimi, üritasin seda näha et teada saada kelle seljas ma istun. Viiesti inimesest kes veel peale minu maastikul olid, tundsin ma ära vaid pereema Susanne. Olime juba üsna lähedal koju jõudmisele ja talli ees maha tulles ei teadnud ma endiselt, kes on see hobune ja kuhu boksi ta läheb, selle küsimuse esitades viidi mind koheselt diivani peale pikali. Veidi aja pärast tuli Sus ja tõi mu koju. Autos olles mõtlesin ma pingsalt ka selle peale, kus toas ma ööbin ja milline maja seest välja näeb. Tuppa tulles rahunesin maha, olin oma toas voodis pikali ja peagi tuli Sus tagasi ja sõime lõunat. Isu mul polnud kuid tühi kõht ei tee asja paremaks. Peale söömist läksim magama ja umbes 3h magasin, ärgates veel kohutavama peavalu peale. Võtsin valuvaigisti ja olen hetkel üksi kodus, üritades oma mälu treenida, mis hetkel on ca 30min kestvusega.
Selline lühikokkuvõte minu tänasest päevast, mis edasi saab eks näis, kuid peavalu ei anna asu ja lähen nüüd tagasi pikali.
Olge tublid:)
Kullale, palun mine haiglasse! Sa pead laskma end kontrollida. Peapõrutus on tõsine asi. Sa ei tohi praegu üksi olla. Terv, Eret
VastaKustuta