25.11 Šveits
Hei!
Ei oskagi kusagilt alustada, teemasi palju seega alustan sellest mis viimati teemaks oli - minu peapõrutus. ( Selleks pidin eelmise postituse üle lugema, mida ma kordagi teinud pole :D ) Peapõrutusest siis. Peale kukkumist olin veel kaks päeva sisemiselt mitte mina ise. Ma olin pidevas paanikas ja hirmus, et mis edasi? Selliseks asjaks ei saa valmis olla, ning seda, mismoodi sa end tunned ''teadvusele tulles'' ei saa keegi eales ette kujutada, kui pole ise seda läbi elanud. Ma kartsin, et mu pea jääb lõputult sedasi valutama, nagu seda kaks päeva oli. Ma kartsin, et mu mälu võib olla igaveseks rikutud, ning ma kartsin, et 19 aastaselt on minu aju igaveseks kahjustada saanud. Minu peas käisid läbi kõiksugu jubedad tsenaariumid mis minuga juhtuda võib/võis. Elasin ühes suures mustas augus. Öösel ärkasin paanikahoogude peale üles ja enam magama eriti ei jäänud, peavalu tõttu.
Elasin selle aja üle, ning nüüdseks on minuga kõik korras. Peavalu on väga õrn ja eks ta enamus aega tuikab, aga ega selline laks ei saagi üleöö kaduda. Lisaks peale on senini valulik minu lõualuu ning ülemised roided ja rindluu. Mäluga on kõik juba hulganisti parem. Ma küll ei mäleta õnnetuse päevast peaaegu mitte midagi, aga selle mõttega olen harjunud, ning kuna kõik on mulle tallis sellest palju rääkinud, siis tean sellest kõike. Kui päev peale õnnetust ei püsinud mul miski meeles, siis nüüdseks on ka sellega korras, ning ma ei pea kuulma lauset ''yes you already said that'' :D
Olen elus kahel korral nüüdseks sellist asja kogenud, mitte päris sama, aga üks kord oli see, kus tundsin et nüüd kohe läheb pilt eest (mõni minut enne tatoveerimise algust kui pidin tatoveeria poole seljaga olema ja ta kaugemalt silmaga koha üle vaatas, ja minul otseses mõttes tähekesed silme ees vilkusid), ja teine kord siis nüüd, kui pildi ette tagasi sain.
Täna oli mul vaba päev, hommikupoole käisime Jorikega ( koduabiline Lõuna Aafrikast ) korraks tallis, ja koju tulles vahetasime riided ning läksime Luzerni. See on siinne kõige lähemal olev suurem ja väga ilus linn. Ilm meid küll ei soosinud, aga sellegi poolest oli meeletult ilus. Põhiliselt jalutasime linnapeal, käisime ka mõnes poes ning jõime kohvikus kakaod. Sellest, et kõik niiii kallis on hakkan ma õnneks/kahjuks üle saama, ja kui midagi siiski proovida tahan, siis paratamatult ei saa ma nutta taga Eesti hindu vaid pean selle raha välja käima. Magusa armastajad nagu mina peaksid teadma Lindt komme ja nende imelist maitset, siis just selle imelise Lindt kommipoes me ka käisime. Kui arvate, et suutsin mitte osta komme, mida Eestis veel pole siis eksite. Toidupoest ostsin veel mingeid huvitavaid puuvilju ning pähkleid.
Nagu ka eelnevate reiside puhul teinud olen hakkan siis ka siin postituste alla lisama fakte millest pole pikalt miskit kirjutada kuid pälvisid minu tähelepanu.
* Kui tänaval kõnnid, või kui hobustega jalutamas käime ütlevad kõik alati üksteisele tere. See ei kehti siis suurlinnas poodlemas käies, aga just siin samuti käin iga õhtu nende koeraga jalutama, ja kõik möödujad alati teretavad mind.
* Hobustega jalutamise ringil on meil ka sirge kus kõnnime autotee peal ja ükskord tuli meie tagant üks roller mis suretas end meist möödudes välja, ning piisavalt kaugel olles lükkas süüte uuesti sisse - Respekt!!
Ei oskagi kusagilt alustada, teemasi palju seega alustan sellest mis viimati teemaks oli - minu peapõrutus. ( Selleks pidin eelmise postituse üle lugema, mida ma kordagi teinud pole :D ) Peapõrutusest siis. Peale kukkumist olin veel kaks päeva sisemiselt mitte mina ise. Ma olin pidevas paanikas ja hirmus, et mis edasi? Selliseks asjaks ei saa valmis olla, ning seda, mismoodi sa end tunned ''teadvusele tulles'' ei saa keegi eales ette kujutada, kui pole ise seda läbi elanud. Ma kartsin, et mu pea jääb lõputult sedasi valutama, nagu seda kaks päeva oli. Ma kartsin, et mu mälu võib olla igaveseks rikutud, ning ma kartsin, et 19 aastaselt on minu aju igaveseks kahjustada saanud. Minu peas käisid läbi kõiksugu jubedad tsenaariumid mis minuga juhtuda võib/võis. Elasin ühes suures mustas augus. Öösel ärkasin paanikahoogude peale üles ja enam magama eriti ei jäänud, peavalu tõttu.
Elasin selle aja üle, ning nüüdseks on minuga kõik korras. Peavalu on väga õrn ja eks ta enamus aega tuikab, aga ega selline laks ei saagi üleöö kaduda. Lisaks peale on senini valulik minu lõualuu ning ülemised roided ja rindluu. Mäluga on kõik juba hulganisti parem. Ma küll ei mäleta õnnetuse päevast peaaegu mitte midagi, aga selle mõttega olen harjunud, ning kuna kõik on mulle tallis sellest palju rääkinud, siis tean sellest kõike. Kui päev peale õnnetust ei püsinud mul miski meeles, siis nüüdseks on ka sellega korras, ning ma ei pea kuulma lauset ''yes you already said that'' :D
Olen elus kahel korral nüüdseks sellist asja kogenud, mitte päris sama, aga üks kord oli see, kus tundsin et nüüd kohe läheb pilt eest (mõni minut enne tatoveerimise algust kui pidin tatoveeria poole seljaga olema ja ta kaugemalt silmaga koha üle vaatas, ja minul otseses mõttes tähekesed silme ees vilkusid), ja teine kord siis nüüd, kui pildi ette tagasi sain.
Täna oli mul vaba päev, hommikupoole käisime Jorikega ( koduabiline Lõuna Aafrikast ) korraks tallis, ja koju tulles vahetasime riided ning läksime Luzerni. See on siinne kõige lähemal olev suurem ja väga ilus linn. Ilm meid küll ei soosinud, aga sellegi poolest oli meeletult ilus. Põhiliselt jalutasime linnapeal, käisime ka mõnes poes ning jõime kohvikus kakaod. Sellest, et kõik niiii kallis on hakkan ma õnneks/kahjuks üle saama, ja kui midagi siiski proovida tahan, siis paratamatult ei saa ma nutta taga Eesti hindu vaid pean selle raha välja käima. Magusa armastajad nagu mina peaksid teadma Lindt komme ja nende imelist maitset, siis just selle imelise Lindt kommipoes me ka käisime. Kui arvate, et suutsin mitte osta komme, mida Eestis veel pole siis eksite. Toidupoest ostsin veel mingeid huvitavaid puuvilju ning pähkleid.
Nagu ka eelnevate reiside puhul teinud olen hakkan siis ka siin postituste alla lisama fakte millest pole pikalt miskit kirjutada kuid pälvisid minu tähelepanu.
* Kui tänaval kõnnid, või kui hobustega jalutamas käime ütlevad kõik alati üksteisele tere. See ei kehti siis suurlinnas poodlemas käies, aga just siin samuti käin iga õhtu nende koeraga jalutama, ja kõik möödujad alati teretavad mind.
* Hobustega jalutamise ringil on meil ka sirge kus kõnnime autotee peal ja ükskord tuli meie tagant üks roller mis suretas end meist möödudes välja, ning piisavalt kaugel olles lükkas süüte uuesti sisse - Respekt!!
 |
| Üritades vabapidamisest pilti tehad ründasid mind sealsed ponid :D |
 |
| Lindt vaimustuses |
 |
| Boksidest väljaminev osa |
 |
| Vabapidamises siis katusealune saepuruga :) |
 |
| Vaade valmispaneku kohast |
 |
| Vabapidamise ponide heina ''torud'' |
Kommentaarid
Postita kommentaar