Minu väike reisiblogi:)

Heihei!  Minul siin veereb elu ikka sama voolu mis ta seni veerenud on. Tööga olen iga päevaga aina rohkem rahul ja õhtuti ei suuda vahest tööd lõpetada, kuna lihtsalt niiii meeldib ja olen rahul. Ainuke raske asi on hommikul 6:30 tallis alustada, aga kui algus tehtud lendab päev kiirelt ja meeldivalt. Mulle meeldib väga see, et päevad pole ühesugused, ja töö ülesanded on iga päev erinevad/erinevas järjekorras. Sellist ulme rutiini tunnet ei ole, eks hommikuti jah sama töö iga päev, kuid peale kella 8-t on see osa tehtud ja algab siis gruumimine ja ratsutamine. Nüüdseks on meil kindel graafik päevadel. Kuna on kellaaegu kus on kindlasti vaja kahte inimest, ja on ka neid aegu kus kahel pole midagi teha, on nüüd jagatud päev selliselt, et alustame koos 6:30 ja mina enamasti töötan kella 11:30/12:00-ni. Siis on mul mõnus pikk lõuna kella 15:00-ni ja siis teen üksi päeva lõpuni. Mulle iseenesest see meeldib, mul on harjumuseks saanud nüüd ka beebi kombel üks mõnus lõunauni teha, ja n...

Hei! Kuna olen pool tundi seda postitus alustanud, siis kirjutan siia tänasest päevast - värskelt meeles.  Täna oli mul poolik päev. Hommikul tänaseid plaane nähes sain teada, et täna pean oma mälukaotusega silmitsi minema ja uuesti sellele pikale ringile minema. Kuna ma ei mäletanud sellest ringist midagi, oli muidugi uus ja huvitav ja nii ilus :) Sellel ringil olles paraku palju mõtteid olid sellel, mis siin eelmisel korral juhtus. Sama rahvas, samad hobused ja kuidagi natuke deja vu oli. Minu hobune oli küllaga teine, nimelt seesama hobune kelle selga ma istusin peale peapõrutuse saamist. Hobune kes mulle selle põhjustas, on nüüdseks juba uues kodus.  Hobune kes muidu on tõeline sossu ja väga okei peaga arvestades verd mis temas voolab, hoidis mind terve tee siiski erksana ja värskena. Natuke jõudsin muust mõelda ja mägesi vaadata, kui tagumik juba taevas käima hakkas :D Kõige olulisem oli siiski sellest hirmust üle saada, mida ma ka suutsin. Pole varem kunagi vist oln...

Heiheihei! Vahepeal on päris palju asju toimunud seega oleks õige aeg blogida.  Kolisin vahepeal talli. Ülemisele korrusele ehitati tuba koos duššinurgaga. Trepp läheb riietusruumist üles ning seal on mu väike esik ja duššinurk. Sealt edasi tuleb mu tuba, mis on enam kui hästi möbleeritud. Mul on kirjutuslaud, suur riidekapp, diivan, voodi, telekas ja riiulid.   Hetkel on kogu pere ja neli hobust Belgias võistlustel. Mina jäin üksi koju koos 4 hobusega ( pluss veel ponid ) ja ütleme nii, et päevad on päris igavad. Tööd lihtsalt ei ole :D Ma nüüd ei teagi kas peaks kurtma või pigem olema õnnelik et vahepeal saab lebotada. Päeva tegevusteks on kõik tallitööd (boksid, vabakas,söötmine jne) ja siis nende nelja hobuse jooksulindile panemine. Kaks nendest peavad seal ka traavi tegema, siis pean olema kõrval, et oleks 6min sammu, 15min traavi ja 7min sammu. Hoolitsemaks, et mul liialt üksildane siin olla ei oleks, siis jätsid nad minu suurel soovil oma koera mulle talli, kellega ...

Hei! Ei oskagi kusagilt alustada, teemasi palju seega alustan sellest mis viimati teemaks oli - minu peapõrutus. ( Selleks pidin eelmise postituse üle lugema, mida ma kordagi teinud pole :D ) Peapõrutusest siis. Peale kukkumist olin veel kaks päeva sisemiselt mitte mina ise. Ma olin pidevas paanikas ja hirmus, et mis edasi? Selliseks asjaks ei saa valmis olla, ning seda, mismoodi sa end tunned ''teadvusele tulles'' ei saa keegi eales ette kujutada, kui pole ise seda läbi elanud. Ma kartsin, et mu pea jääb lõputult sedasi valutama, nagu seda kaks päeva oli. Ma kartsin, et mu mälu võib olla igaveseks rikutud, ning ma kartsin, et 19 aastaselt on minu aju igaveseks kahjustada saanud. Minu peas käisid läbi kõiksugu jubedad tsenaariumid mis minuga juhtuda võib/võis. Elasin ühes suures mustas augus. Öösel ärkasin paanikahoogude peale üles ja enam magama eriti ei jäänud, peavalu tõttu.  Elasin selle aja üle, ning nüüdseks on minuga kõik korras. Peavalu on väga õrn ja eks ta ...